Sattusin lehitsema üht oma aastatetagust märkmikku ja seal oli lõik, mis silma jäi.
Ma ei tea enam täpselt, kust see pärineb. Tean vaid, et see on seotud Nick Santonastassoga – ja ilmselt ka minu endaga.

Igatahes see kõnetas mind täna ja pani mõtisklema suhtlemise teemal. Me räägime palju ühendusest. Võrgustikest. Suhetest.
Aga harva küsime: kuidas need tegelikult tekivad?

Ma ei ole suhtlemisekspert, kaugelt mitte. Aga ma olen täiesti veendunud, et kasvamiseks, inspiratsiooniks ja elusamaks eluks on inimesed me ümber võtmetähtsusega. Kui sa süvened teise inimesse, lood sügavama suhte, siis avaneb ligipääs täiesti uuele inspiratsioonile. Uutele ideedele. Uutele vaatenurkadele. See avardab su maailmapilti ja arusaamist iseendast selles maailmas. 

Kui sind vaevab küsimus, kuidas luua mõtestatud ühendusi, siis on üks lihtne soovitus:
pane suu kinni ja kuula.

Mitte selleks, et vastata.
Mitte selleks, et ennast näidata.
Vaid selleks, et päriselt kuulata.

Küsi häid küsimusi, siiraid ja huvist kantud küsimusi. Ja kui vastus tuleb, jää sinna. Ära kiirusta edasi vaid kuula huviga. Me teame seda mõnusat tunnet, kui vastusest saab kandev lugu. 

Mida paremaid küsimusi me küsime – iseendalt ja teistelt – seda huvitavamaks muutub elu. Mitte tingimata lihtsamaks. Aga elusamaks.  

Meie mugavustsoon on suhelda inimestega, keda me juba teame.
Nendega, kelle mõttemustrid on tuttavad, kelle lood on juba kord kuuldud. See on turvaline. Ja mõnikord vajalik.

Aga kasv ei sünni seal.

Uued ideed, uued mõtted ja uued võimalused tulevad peaaegu alati sealt, kus on midagi tundmatut. Midagi, mis võib veidi raputada. Või aeglustada. Või panna küsima küsimusi, millele pole kiireid vastuseid.

Step out.

Võib-olla tähendab see järgmine kord vähem rääkimist.
Võib-olla julgemat küsimust.
Või lihtsalt otsust olla kohal inimesega, keda sa veel ei tunne.

Ja võib-olla algab see hoopis ühest lihtsast küsimusest endale:
keda ma täna päriselt kuulasin