Sattusin lehitsema üht oma aastatetagust märkmikku ja seal oli lõik, mis silma jäi. Ma ei tea enam täpselt, kust see pärineb. Tean vaid, et see on seotud Nick Santonastassoga – ja ilmselt ka minu endaga. Igatahes see kõnetas mind täna ja pani mõtisklema suhtlemise teemal. Me räägime palju ühendusest. Võrgustikest. Suhetest. Aga harva küsime: kuidas need tegelikult tekivad?

Kui sa enda sisse vaatad, siis kas sa tunned ka ära uskumuse, et millestki eesootavast positiivselt rääkimine on halb enne? Et kui näitad välja, kui väga sa midagi soovid, siis see ei täitu? Lapsepõlves mulle öeldi tihti: „ära hõiska enne õhtut“ – ja see mõte on meis paljudes sügavale juurdunud. Kui ma enda käitumist selle koha pealt vaatan, siis näen, et sageli on selle taga hirm. Hirm läbikukkuda. Hirm teiste hukkamõistu ees.