Kui sa enda sisse vaatad, siis kas sa tunned ka ära uskumuse, et millestki eesootavast positiivselt rääkimine on halb enne?
Et kui näitad välja, kui väga sa midagi soovid, siis see ei täitu?
Lapsepõlves mulle öeldi tihti: „ära hõiska enne õhtut“ – ja see mõte on meis paljudes sügavale juurdunud.

Kui ma enda käitumist selle koha pealt vaatan, siis näen, et sageli on selle taga hirm.
Hirm läbikukkuda.
Hirm teiste hukkamõistu ees.

See tunne, et kui see ei lähe korda, siis nad arvavad, et ma olen luuser.
Või et nad hakkavad „aitama“ – analüüsima, mida ma oleks pidanud teisiti tegema, ja koorma “lahendustega” olukorda lahendama.

Mulle meeldib, kuidas Brené Brown seda oma raamatus The Gift of Imperfection sõnastab.
Ta ütleb, et kui me tunneme millegi ees suurt põnevust, aga hirm ebaõnnestumise ees paneb meid seda pisendama –
see töökoht polegi nii oluline
see konverentsil esinemine polegi nii tähtis –
siis see ei võta ära kurbust ja pettumust, kui asi ei lähe korda.
Aga see hoopis vähendab oluliselt rõõmu, kui see õnnestub.

Lisaks on see üksildane. Kui me ei jaga oma ootust ja põnevust, ei ole meil kellegagi jagada ka oma rõõmu ega kurbust.

Tagantjärele öelda, et sul on uus töö, esinesid suurel konverentsil või viisid projekti edukalt lõpule – see on lihtsalt fakt. Aga kui oled jaganud ka oma hirme ja ootusi, siis toetavate inimeste kaasaelamine muudab kõik lihtsamaks ja inimlikumaks.
Ebaõnnestumise kurbus leiab toetust.
Ja rõõm on mitmekordne.

Loomulikult ei pea kõike kogu maailmale kuulutama.
Toeks olemine on oskus ja piisab, kui meil on paar inimest, kes on päriselt meie kõrval.
Kes ei tõmba alla.
Kes ei hinda.
Kes ei torma kohe parandama.

Oskus olla avatud ja usaldav.
Ja julgus lubada endal rõõmu tunda igal hetkel.