Mulle meeldib kuidas Brené Brown selle oma raamatus “The gift of imperfection” kirja pani. Ta ütleb, et kui sa tunned millegi juhtumise ees suurt põnevust, aga hirmust selle ees, et äkki see ei lähe korda, hakkad seda pisendama (see töökoht kuhu ma kandideerin pole nii oluline või see konverentsil esinemine polegi nii tähtis), siis see ei võta ära kurbust ja pettumust, kui seda ei toimu, aga see oluliselt vähendab rõõmu, kui see korda läheb.

 

Lisaks on see üksildane, kui me jaga oma ootust ja põnevust, siis ei ole meil kellegagi jagada ka oma rõõmu ja kurbust. Tagantjärele teavitades, et sul on uus töö, esinesid suurel konverentsil või viisid edukalt lõpule mingi projekti on see lihtsalt fakt. Kui oled jaganud ka oma hirme ja ootust, siis sind toetavate inimeste kaasaelamine teeb kõik lihtsamaks ja mõnusamaks. Ebaõnnestumiste kurbus leiab toetust ning rõõm on mitmekordne. On ju hea olla kaasas enda oluliste inimeste teekondadel, mitte vaid õnnestumiste tähistamisel!

 

 Loomulikult ei pea kuulutama seda kõike kogu maailmale, toeks olemine on oskus ja piisab kui meil on paar inimest, kes on siiralt meiega. Kes ei tõmba meid alla, kes on olemas, kes on siirad. Ilma hinnangute ja tohutute nõuannete ning sooviga kõike parendama asuda.

Oskus olla avatud ja usaldav.

 

#raamatusoovitus #ebatäiuslikkusekingitus #oskuskuulata